Maraton!

Läbisin 12. septembril Tallinna Maratoni ja täitsin sellega teise suure sportliku eesmärgi sel aastal. Peale TriStari triatloni olen kuu aega peaegu ainult jooksutrenne teinud, vahele mõni üksik rahulik rattasõit. Maratoni hommikuks olin joostes sellel aastal läbinud treeninpäeviku andmetel 430 kilomeetrit 40 tunniga. Kõige pikemaks jooksuks jäi 30km Tõrva-Valga maantejooks. Peale seda olid paar päeva jalad kanged, kuid ei midagi hullu. Poolmaratoni ja nimetatud maanteejooksu aegade põhjal seadsin eesmärgiks läbida maraton ajaga alla 4 tunni.

Ärkasin 7:20, sõin suure taldrikutäie putru maasikamoosiga,  sahmisin veits asjadega, WC ja jalutasimegi starti. Soojendust ma ei viitsinud teha. Kamoon, 42 kilomeetrit ju ees, mida ma soojendan siin. Silmasin 4:00 tempomeistrit Einar Kaigast ja hoidsin ennast tema ligidale. Kuid juba peale esimest kilomeetrit õnnestus mul ta kuidagi silmist kaotada. Mõtlesin, et savi ja jooksin omas tempos pulsi järgi edasi. Vaatasin, et see liiga palju üle 160 ei roni. Esimene ring oli kerge ja tempo hoidmisega polnud mingit probleemi. Välja arvatud see, et umbes 11km peal hakkasin tundma, kuidas vasaku jala väiksele varbale tekib vist vill, aga otsustasin ignoreerida.

Pulsigraafikult on näha, et veidi raskem hakkas peale kaht ja poolt tundi ehk umbes 27ndast kilomeetrist. Endale tundus, et jooksen sama kiiresti kui enne, aga tempo näit rääkis teist keelt. Polnud aimugi, kas jaksan kõrgema pulsiga lõpuni või mitte, kuid tempot tuli ju hoida! Õnneks haamrit ei saanud ja kestsin ilusti finišini. Aeg 3:56:20 ehk et eesmärk sai pisikese varuga täidetud. Keskmine tempo 5:36 min/km.

Toitumise koha pealt nii palju, et omast arust tarbisin piisavalt lisaenergiat, aga jällegi oleks pidanud veidi veel sundima. Võtsin rajale kaasa 3 enda geeli, millest üks kukkus esimesel kilomeetril vöölt. Teeninduspunktides jagus erinevat kraami küllaga ja millestki puudust ei tundnud. Sellegipoolest jooksin ennast ikka suht tühjaks ja finišijärgselt viivitasin liiga kaua energia taastamisega. Umbes pool tundi peale lõpetamist seisin toidujärjekorras, kui ühel hetkel hakkas pilt lainetama, põlvist võttis nõrgaks ja vajusin sekundiks istukile. Keegi hea inimene tõi mulle siis pudeli koolat ja kamandas istuma, tänud talle siinkohal.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ootasin hullemat. Haamrit ei saanud ja kaks päeva hiljem jalad enam ka väga kanged ei ole. Arvan, et jooksen kindlasti paar maratoni veel. Stockholm, Copenhagen, Helsinki või siis kuhugi veel kaugemale. Tahaks juba aega parandada küll.