Tõrva-Valga maanteejooks

Laupäeval, 21. augustil toimus järjekorras 17. Kalev Urbaniku nimeline Tõrva-Valga maanteejooks, distantsiks 30 kilomeetrit. Päris sümpaatne väike üritus. Inimesi tuli kohale 33, mis pidavat olema viimaste aastate osalusrekord. Kõik osalejad jõudsid ka finišisse. Ilm 16-17 kraadi, pilvine, viimases pooles uduvihm. Ideaalne ilm jooksmiseks. Registreerimine toimus pargipingi peal, kus iga osaleja pidi enda andmed sedelile märkima. Seejärel ulatati patakas riidest numbreid, mis on vist kasutusel esimesest jooksust saadik, ja võis endale meelepärase numbri ise valida.

Seadsin endale eesmärgiks joosta umbes 150 pulsiga, ehk alla enda anaeroobse läve, milleks mul nädala alguses tehtud koormustestil määrati 158-160. Etteruttavalt võib öelda, et keskmiseks pulsiks tuligi 158. Esimesed kilomeetrid läbisin kavandatud tempos, kuid tunne polnud veel see õige. Teadsin, et jalad pole veel soojad ja küll ta üle läheb. Peale esimest kilomeetrit möödusid minust kolm kaasvõistlejat, kes hakkasid tasapisi vahet sisse tegema. Ma ei teinud sellest numbrit ja jäin plaani juurde joosta pulsi järgi. Umbes 11-12 kilomeetri kandis möödusin esimesest neist. Tema tempo oli minust ainult veidi aeglasem, kuid olin sel hetkel siiski piisavalt kiirem. Järgmise liiga kiirelt alustaja sain kätte umbes 19. kilomeetril. Soovis mulle jõudu, vastasin, et jõudu tarvis!

Eemalt hakkas paistma juba järgmine sihtmärk. Üks naisterahvas, kes alustas päris kiiresti ja tegi minuga vahepeal pakun et umbes kilomeetrise vahe sisse, oli hakanud nüüd ka vaikselt kustuma. Teadsin, et saan ta kätte, kui nägin teda tõusu peal paari sammu kõndimas. Jõudsin talle järgi mõnisada meetrit enne viimast joogipunkti, ehk siis 25ndal kilomeetril.

Peale seda paistis vahepeal kaugelt üks valge särk, kuid see tundus püüdmiseks liiga kaugel olevat, kuigi lisasin viimasel viiel kilomeetril tempot ja pulss püsis pidevalt 165-170 vahel. Suur oli mu üllatus kui Valgas sees nägin teda järsku enda ees umbes 200 meetri kaugusel. Lisasin veel tempot, kuid kahjuks oli sellest hetkest finishini jäänud vaid kilomeeter. Pingutasin nii kuidas jaksasin, aga kätte teda ikkagi ei saanud. Üks staadioniring jäi puudu :)

Rajal oli 5 joogipunkti, üks iga 5 kilomeetri tagant. Võtsin topsi spordijooki igas punktis, kuigi tegelikult selleks otsest vajadust polnud, sest mul oli oma saatetiim ka kaasas. Jooksin väikse 170ml joogipudeliga ja vahetasin selle täis pudeli vastu kui tühjaks sai. Sõin ka kaks geeli, üks vist 15 kilomeetri peal ja teine 20 kandis.

Aeg tuli 2:44:29, keskmine tempo 5:27 min/km ja 33 osaleja seas suurepärane 19. koht. Kui minu ees jooksnud valgesärk välja arvata, siis eespool oli tegu juba veidi tõsisemate jooksjatega. Vahe järgmistega tervelt 11 minutit. Kõik lõpetajad said kaela medali, mis ilma osalustasuta jooksu puhul oli väga meeldiv. Selle andis üle Pavel Loskutov isiklikult. Veidi nüri oli enamasti üksinda mööda maanteed joosta, aga eks näis kas tulevikus ka see jooks plaanidesse mahub.