Posted: August 24th, 2010 | Author: sander | Filed under: Võistlus | Tags: jooks, maanteejooks, sport, valga | No Comments »
Laupäeval, 21. augustil toimus järjekorras 17. Kalev Urbaniku nimeline Tõrva-Valga maanteejooks, distantsiks 30 kilomeetrit. Päris sümpaatne väike üritus. Inimesi tuli kohale 33, mis pidavat olema viimaste aastate osalusrekord. Kõik osalejad jõudsid ka finišisse. Ilm 16-17 kraadi, pilvine, viimases pooles uduvihm. Ideaalne ilm jooksmiseks. Registreerimine toimus pargipingi peal, kus iga osaleja pidi enda andmed sedelile märkima. Seejärel ulatati patakas riidest numbreid, mis on vist kasutusel esimesest jooksust saadik, ja võis endale meelepärase numbri ise valida.
Seadsin endale eesmärgiks joosta umbes 150 pulsiga, ehk alla enda anaeroobse läve, milleks mul nädala alguses tehtud koormustestil määrati 158-160. Etteruttavalt võib öelda, et keskmiseks pulsiks tuligi 158. Esimesed kilomeetrid läbisin kavandatud tempos, kuid tunne polnud veel see õige. Teadsin, et jalad pole veel soojad ja küll ta üle läheb. Peale esimest kilomeetrit möödusid minust kolm kaasvõistlejat, kes hakkasid tasapisi vahet sisse tegema. Ma ei teinud sellest numbrit ja jäin plaani juurde joosta pulsi järgi. Umbes 11-12 kilomeetri kandis möödusin esimesest neist. Tema tempo oli minust ainult veidi aeglasem, kuid olin sel hetkel siiski piisavalt kiirem. Järgmise liiga kiirelt alustaja sain kätte umbes 19. kilomeetril. Soovis mulle jõudu, vastasin, et jõudu tarvis!
Eemalt hakkas paistma juba järgmine sihtmärk. Üks naisterahvas, kes alustas päris kiiresti ja tegi minuga vahepeal pakun et umbes kilomeetrise vahe sisse, oli hakanud nüüd ka vaikselt kustuma. Teadsin, et saan ta kätte, kui nägin teda tõusu peal paari sammu kõndimas. Jõudsin talle järgi mõnisada meetrit enne viimast joogipunkti, ehk siis 25ndal kilomeetril.
Peale seda paistis vahepeal kaugelt üks valge särk, kuid see tundus püüdmiseks liiga kaugel olevat, kuigi lisasin viimasel viiel kilomeetril tempot ja pulss püsis pidevalt 165-170 vahel. Suur oli mu üllatus kui Valgas sees nägin teda järsku enda ees umbes 200 meetri kaugusel. Lisasin veel tempot, kuid kahjuks oli sellest hetkest finishini jäänud vaid kilomeeter. Pingutasin nii kuidas jaksasin, aga kätte teda ikkagi ei saanud. Üks staadioniring jäi puudu :)
Rajal oli 5 joogipunkti, üks iga 5 kilomeetri tagant. Võtsin topsi spordijooki igas punktis, kuigi tegelikult selleks otsest vajadust polnud, sest mul oli oma saatetiim ka kaasas. Jooksin väikse 170ml joogipudeliga ja vahetasin selle täis pudeli vastu kui tühjaks sai. Sõin ka kaks geeli, üks vist 15 kilomeetri peal ja teine 20 kandis.
Aeg tuli 2:44:29, keskmine tempo 5:27 min/km ja 33 osaleja seas suurepärane 19. koht. Kui minu ees jooksnud valgesärk välja arvata, siis eespool oli tegu juba veidi tõsisemate jooksjatega. Vahe järgmistega tervelt 11 minutit. Kõik lõpetajad said kaela medali, mis ilma osalustasuta jooksu puhul oli väga meeldiv. Selle andis üle Pavel Loskutov isiklikult. Veidi nüri oli enamasti üksinda mööda maanteed joosta, aga eks näis kas tulevikus ka see jooks plaanidesse mahub.
Posted: August 15th, 2010 | Author: sander | Filed under: Võistlus | Tags: jooks, poolmaraton | 1 Comment »
Jooksin täna esimest korda poolmaratoni ehk 21,1 kilomeetrit. See on ühtlasi pikim distants, mis ma joostes läbinud olen. Varasem rekord on treeningul joostud 20,1 km, kuid see oli rohkem kui kaks kuud tagasi. Vahepeal jooksin ka ühe 15km ja 13km otsa, kuid enamasti on trennid jäänud siiski 10 km kanti.
Seega olin enne starti pisut ärevuses ja ei teadnud, mis tempoga jaksan selle läbi joosta. Seadsime Telleriga eesmärgiks joosta distants läbi alla kahe tunni. See tähendaks siis tempot 5:39 min/km. Seadsime kelladel “jänesed” 5:35 min/km peale ja andsime minna. Esimesed paar kilomeetrit jooksimegi selles tempos, kuid vaikselt hakkasime kiirust lisama ning enamus ajast kõikus tempo 5:25 ja 5:30 vahel. Neli kilomeetrit enne lõppu tundsin, et jõuvarusid veel on ja lisasin tempot. Liikusin siis puhtalt pulsi järgi. Kaks kilomeetrit oli keskmine umbes 175 lööki minutis ja viimased kaks 185, lõppu ka kerge spurt. Peale finishit oli selline tunne, et kui poleks tempot tõstnud, oleks jõudnud selle 5:25 tempoga veel mõnda aega tiksuda.
Lõpptulemus 1:53:57 ja keskmine tempo 5:24 min/km. Temperatuur oli 27-30 kraadi, kuid lõpupoole õnneks üsna pilvine.
Jooksin ka esimest korda Nike’i kompressioonpõlvikutega. Ülemine osa tundus, et töötab väga hästi, kuid jalalaba osa oleks pidanud selle jooksu jaoks veidi paksem olema. Sain vasakule jalale kaks villi ja paremale ühe. Oma osa võis olla muidugi ka selles, et lisaks sokkidele jooksin ka suht uute tossudega :P Proovin seda kombot veel mõned korrad ja kui jalg ära ei harju, siis tuleb maratoniks uued põlvikud vaadata.
Posted: August 12th, 2010 | Author: sander | Filed under: Võistlus | Tags: sport, triatlon, tristar | No Comments »
Kõigepealt sellest, mis asjaoludel ma TriStar-ile üldse sattusin. Kusagil veebruari lõpus otsustasin, et aitab — tuleb ennast käsile võtta. Kaalult vaatas vastu number 88,8kg ja see oli ikka way liiga palju. Märtsi algusest hakkasin ujumas käima. Esimesed kaks kuud ujusin enamasti ainult rinnuli või siis rahvakeeli konna. Edusammude peale tekkis vaikselt mõte võtta osa suvel toimuvast Skype’i triatlonist. Tasapisi ujusin ka krooli ning treeningpäeviku järgi ujusin esimest korda trennis ainult krooli alles 11. juunil! Sain ilmselgelt sellest niipalju innustust, et 15. juunil, viimasel soodusregistreerimise päeval, registreerisin ennast TriStar-ile. Sellest hetkest kuni võistluseni järgisin suures osas kõigile osalejatele koostatud treeningplaani. Kokku tuli enne võistlust ~1100km ratast, 274km jooksu ja umbes 50km ujumist.
Nüüd asja juurde. Võistlusnädalal tegin vaid paar kerget trenni ja käisin massaažis. Otepääle läksin reedel ja ööbisin sõbra Martti juures, kes ka ise startis. Võistluse hommikul sõin riisihelbeputru, mis kõige paremini välja ei kukkunud, aga ilmselt oli toitev. Ära tuleks märkida, et temperatuur püsis võistluse ajal 33-34 kraadi kandis. Viludas loomulikult.
Ujumine. Stardis hoidsin ennast pisut tagasi, et mitte käte ja jalgadega saada. Kuni esimese poini tundus päris pikk maa, siis sain rütmi kätte ja läks kergemaks. Umbes poolel maal märkasin eemal Siimu. Arvasin, et spurtisin temast enne lõppu mööda, aga pärast lõpuprotokollist selgus, et jäin ikkagi 2 sekundiga alla. Aeg 24:13.
Ratas. Rada algas kohe tõusu(de)ga, aga teadsin seda oodata ja ei väsitanud ennast liigselt ära. Esimesel ringil oli minek hea ja keskmine kiirus oli 33 midagi. Sõin ära kaks SiS geeli ja jõin ühe suure pudeli vett. Teisest ringist midagi märkimisväärset meelde ei tule, tempo tundus päris okei, kuid protokolli järgi oli teine ring ligi minuti võrra aeglasem kui kolmas. Kolmanda ringi alguses ei tahtnud enam geeli ja tuli isu millegi tahke järgi. Joogipunktist sain ühe batooni, kuid suutsin sellest ära närida vaid poole. Üldiselt sõingi ratta ajal liiga vähe(4 SiS geeli) ja kolmanda ringi ajal andis see veidi juba tunda. Aeg 3:13:27 ja keskmine kiirus 30,49 km/h.
Jooks. Nagu öeldud, oli energia otsakorral ja esimeses joogipunktis lasin kohe mitu topsi energiajooki, banaani, apelsini ja vett suhu ja pähe. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi ning jõin igas punktis enrgiajooki. Pakuti ka geeli, kuid seda ikka ei tahtnud. Tempo graafiku järgi kõndisin kokku 6 korda. Nuustaku joogipunktist sain abi jääst, mida võtsin peoga ja panin mütsi sisse. See püsis seal ikka hea mitu kilomeetrit enne kui ära sulas. Viimases pöördepunktis tundsin, et elu hakkab sisse tulema ja jooksin sealt kuni lõpuni. Siis tõusis ka tempo esimest korda alla 6 min/km kohta. Lõpukoridoris oli mul jõudu veel metsikuks spurdiks ja püüdsin kinni tüübi, kes minust 200m enne oli möödunud. Aeg 1:06:41.
Arvestades asjaolu, et aasta alguses ei osanud ma veel krooli ujuda ja kaalusin 14kg rohkem, siis olen lõpptulemusega väga rahul. Enne võistlust arvutasin, et hea oleks kui aeg tuleb nõks alla viie tunni ja nii tuligi. Lõppaeg 4:51:26. Siimule kaotasin 9 minutiga, mis kõik tuli jooksus. Tellerile kaotus 16 minutit, ülejäänud sõpru õnnestus edestada(jee!). Järgmisel aastal kindlasti jälle.
Tänud kõigile toetajatele raja ääres, eriti aga Helenale, kes pildistas ja Kaurile kella laenamise eest. Nüüd siis maratoniks treenima.
